Austraalia kunstnik talvitas Viljandis

05.märts 2015

3835753t100hc557

Richard Denny töödega saab tutvuda: www.isthemaptheterritory.com   Foto: Kristjan Mändmaa

Austraalia kunstnik Richard Denny veetis aasta kõige külmemad kuud Viljandis maalides ja kunstikoolis tunde andes

 

Richard Denny, elad ja tegutsed Austraalias, aga pärit oled hoopis Inglismaalt.

Jah, sündisin Sunderlandis Newcastle’i lähedal. See linn on tuntud pigem oma sadama ja jalgpallimeeskonna kui kunsti poolest. Kunstiga tegelemine ei olnud seal eriti teema.

Joonistada meeldis mulle aga kogu aeg. Kritseldasin koolivihikutesse. Pildistasin samuti palju. Pärast keskkooli reisisin läbi Aasia ja jõudsin lõpuks Austraaliasse. Melbourne’is leidsin vabatahtlikuna tööd fotostuudios. Aasta hiljem maksti mulle juba natuke palka ja üks töökaaslane soovitas minna kohalikku tehnoloogiainstituuti fotot õppima. Tookord noore mehena tundus mulle, et fotograafitöö annab võimaluse tutvuda paljude huvitavate inimestega ja rohkem reisida. Kümme aastat tegutsesin moefotograafina, peamiselt Kopenhaagenis. Tegin kaastööd ajakirjadele ja agentuuridele.

Praegu oled tuntud eelkõige viljaka maalijana. Miks sa kaamera pintsli vastu vahetasid?

Hakkasin aru saama, et foto pole piisavalt ehe, personaalne, käegakatsutav. Samasuguseid pilte nagu mina võinuks teha igaüks.

Maalimist proovisin juba ülikooli ajal. Siis viisin ka oma esimesed katsetused nalja pärast sõbra kunstipoodi müügile ja need ostetigi ära. 2008. aastal Marseille’s viibides tegin kommertsfotograafias pausi ja pühendusin maalimisele. Juhuslikult leidsin tänavalt prügikasti juurest suure hunniku maakaarte. Neist sain materjali ja inspiratsiooni maalitud kollaažide tegemiseks. Sestpeale olengi üksnes maalinud.

Kunstnikest, keda tean, oled vist ainus, kes oma loomingust lahedasti ära elab.

Austraalia on lihtsalt suurepärane maa kunstiga tegelemiseks. Riik toetab galeriisid ja muuseume. Kunstnikele mõeldud stipendiumide süsteem ei ole, tõsi küll, nii mahukas kui Eestis. Ma ise pole kunagi riiklikku toetust saanud.

Enamikku galeriidest juhivad aga kunstnikud, kes ise asja suurepäraselt tunnevad. On palju hästi tasustatud ja intelligentseid inimesi, kes suudavad ja tahavad kunsti osta. Ehitatakse hoogsalt, seega on rohkesti ruume, mida kunstiga kaunistada. Pidevalt on tellimusi ja näituseprojekte käsil. Kevadel tuleb suurem väljapanek Austraalias, suvel Berliinis.

Küllap on Austraaliaski kannatavaid kunstnikke, kel nii hästi ei lähe.

Eks ikka. Siiski arvan, et «kannatavad» peamiselt need kunstnikud, kes vähem teevad ja rohkem räägivad. Kunstnikuks olemine nõuab järjekindlust ja distsipliini. Mina töötan iga päev sõltumata ilmast ja meeleolust. Kella 7–13 olen stuudios ja maalin. Mõnedki tööd lähevad untsu, aga neid saab siis jälle tükkideks lõigata ja järgmiste kollaažide tegemisel ära kasutada.

Sinu töödelt vaatavad vastu grotesksed näod ja tegelased. Kes need on?

Inimesed minu ümber – tänaval, bussis, metroos, lennujaamas. Kummalised naabrid, veidrad tüübid turuplatsil. Jälgin inimesi ja jätan neid meelde. Reisimine on mulle hädavajalik inspiratsiooniallikas: värske silmaga märkad asju, mida kohalikud ei pruugi enam tähele panna. Minu töödes on olulisel kohal energia, emotsioonid, asjad, mis on peidus pinna all, kummalised seosed.

Kasutad ekspressiivset väljenduslaadi, käredaid värvikombinatsioone. Sa ei maali just kõige nägusamaid ja parimal järjel inimesi, ometi mõjuvad su tööd optimistlikult.

Parem oleks. Pimedust on meie ümber isegi palju.

Kuidas sa Eestisse ja Viljandisse sattusid?

Mu kauged esivanemad on von Knorringid, kel olid mõisad nii Kuramaal kui Muhu saarel. Perekonna Läti harust pärinev meremehest vanavanaisa hüppas 1898. aastal Inglismaal laevalt maha ja jäi Sunderlandi elama. Olen käinud juba mitu korda nii Lätis kui Eestis. Sügisel olin residentuuris Riias ja panin üles näituse. Sealne naivistliku kunsti muuseum pakkus seda ka Kondase keskusele ja nii jõudsingi septembris Viljandisse. Linn hakkas mulle meeldima ja otsustasin jääda siia loomingulist puhkust veetma. Samuti tahtsin teada saada, mis tunne on tõeliselt külmas talves elada.

Kuidas siis külmaga hakkama oled saanud?

Polegi nii hull, kui arvasin. Pakse suusapükse pole seni kasutanud. Suurem erinevus Austraaliaga on see, kui palju aega kulub sooja saamiseks. Hommikul läheb mitu tundi ahju kütmise ja kohvi keetmise peale. Maalimiseks jääb seetõttu vähem aega.

Mulle meeldib, kuidas lumi ilma kirkaks muudab. Kopenhaageni talved on võrreldes sellega hallid ja väsitavad. Eestlased võiksid muidugi natuke rohkem naeratada – see ei maksa ju midagi.

Õpetasid kuue nädala jooksul Viljandi kunstikoolis maali ja fotot.

Jah, see oli väga tore kogemus. Varem ei ole ma õigupoolest koolis tundi andnudki.

Rääkisin õpilastele, kuidas ise töötan, ja näitasin neile eri kunstnike töid. Aga kohe läksid lahti ka praktilised ülesanded. Tegime kollaaži, maalisime lõuendile ja lõpuks valmis suur seinamaal. Õpilased olid algul tagasihoidlikud, aga viimaks väga avatud ja avaldasid julgelt oma arvamust. Arvan, et tulemused said suurepärased.

Mida soovitaksid noorele kunstnikule?

Lihtsalt tee järjekindlalt oma tööd. Paljugi sellest on praht, aga mida rohkem teed, seda rohkem on ka häid tulemusi. Maali, kui oled rõõmus, kurb, endast väljas, abitu, enesekindel… Maali iga päev. Ole valmis läbikukkumiseks. Ole õnnelik, kui töö hästi välja tuleb. Tunne huvi, küsi küsimusi. Naerata!

Kristjan Mändmaa, kunstikooli direktor

Artikkel Sakalas :http://www.sakala.ajaleht.ee/3111859/austraalia-kunstnik-talvitas-viljandis