Direktori tõid Viljandisse kaks juhuslikku pilti

10.nov. 2016

kadri
Kadri Kallast-Varik usub, et joonistamise kaudu saab maailma tundma õppida. Foto: Elmo Riig

Viljandi kunstikooli uus direktor Kadri Kallast-Varik on tänaseks ametis olnud nädala ja kaks päeva. 160 õpilasega kool valmistub õpilaste arvu kasvuks. Uue direktori arvates on kunstiga tegelemine tähtis juba seetõttu, et tekitab võimaluse korraks aeg maha võtta.

Kadri Kallast-Varik, kuidas olete uude ametisse sisse elanud?

Väga põnev on. Peamiselt olen tegelnud eelarvega.

Suurenev laste hulk on muidugi väga tore. Meie ülesanne ongi teha nii, et igaühel neist oleks siin koolis hea. Tore, kui laps räägib sellest ka oma sõpradele ja nemadki tulevad meile õppima. Aga koos laste arvu kasvuga kasvab õpetajate koormus. Nüüd ongi mul vaja kolleegide abiga kiiresti sisse elada.

Tänapäeval on lastel ju omajagu kiusatusi. Kuidas teha ühele põngerjale selgeks, et kunst on vahva ja mitte ainult vahva, vaid ka täitsa kasulik?

Ma käisin ise Pärnus kunstikoolis ja mäletan hästi, et väga palju oleneb õpetajast. Kool on oma õpetajate nägu. Minu ülesanne ongi anda endast parim ja toetada õpetajaid nii, et nemad saaksid keskenduda õpetamisele.

Kunstikoolis on oluline näidata, kuidas need asjad, mida me tunnis teeme ja räägime, kajastuvad paljudes eluvaldkondades. Kui sa midagi joonistad, võid selle kaudu õppida maailma tundma.

Tänapäeval on kunstiga tegelemise juures hästi tähtis, et see tekitab inimesele aja, mil ta saab rahulikult mõelda. Lapsed käivad koolis ja veedavad palju aega nutiseadmetes. Infot aina tuleb. Kui palju jääb aga selle kõige juures aega mõtete mõlgutamiseks? Ka bussiga sõites või isegi jala käies on silmad kogu aeg telefonis.

Kunstiga tegelemine võtab aja maha. Rütm ja keskendumine on hoopis teistsugused ning ka need küsimused, millega oma peas tegeled, on teised.

Te tulete Tartust. Kuidas te Viljandisse jõudsite?

Ma ise ütlen enda kohta ikka, et olen pärnakas. Üheksa aastat elasin Tartus ja nüüd siis olen maabunud nende kahe linna vahepeale.

Kuidas see juhtus? Ma sõitsin ju siit Viljandist läbi üheksa aastat kordagi mõtlemata sellele, et võiksin siia tulla. Midagi aga muutus sisemuses aasta tagasi. Tekkis pakitsev vajadus mõelda, kus ma õieti tahan elada. Tartus õppisin seitse aastat ja kaks töötasin, aga ei tundnud, et minu suurim soov on ennast ka tulevikus seal näha.

Pisikesed asjad võivad lõpuks palju otsustada. Mul on selgelt meeles kaks pilti, mis mu Viljandisse tõid. Üks oli eelmise aasta suvel. Mul ei olnud üldse plaanis folgile tulla, aga sõitsime siit läbi ja otsustasime vanalinnas jalutada. Muusikud mängisid tänavatel, vaatasin maju ja kõik oli nii kaunis. See jäi mulle sisse.

Paar kuud hiljem nägin meediast pilte Viljandi sünnipäevapeost. Pikale munakivitänavale oli üles pandud pikk sünnipäevalaud. Vaatasin neid inimesi seal ja mõtlesin, et see on selline kogukond, kus tahan elada.

Õnneks läks nii, et samal ajal, kuigi ehk teisi teid pidi jõudis samale järeldusele minu toonane elukaaslane, nüüdne abikaasa Villem Varik. Kuidagi lähebki nõnda, et kui mingi mõtte välja saadad, hakkab universum sulle tagasi andma. Mõned kuud pärast seda jäi Villemile silma üks huvitav töökuulutus. Ta kandideeris ja tuli juba märtsis Viljandisse. Mina jäin esialgu veel Tartusse. Mul oli seal väga huvitav töö linnavalitsuse arhitektuuriosakonna kultuuriväärtuste teenistuses.

Läks tükk aega, enne kui leidsin Viljandist sobiva tööpakkumise. Kolm kuud vaagisin seda mõtet, kuni lõpuks, jõuludel sain teada, et minu vanavanaema oli pärit Viljandist. See oli minu jaoks sobiv kinnitus, et valik ei ole juhuslik. Villem ka julgustas.

Ma ei olnud kunagi ette kujutanud, et võiksin kunstikoolis direktorina töötada. Kunstiringi olen Tartus andnud küll, kahes kohas isegi, nii et ettekujutus oli nii õpilase kui õpetaja poolelt olemas. Näituste korraldamisega olen ka palju tegelnud nii Tallinnas kui Tartus.

Teil on selles mõttes üsna haruldane situatsioon, et kohe kunstikooli vastas asub populaarne veinibaar Mulks, mida veab teie Viljandimaa loomemajanduskeskuse juhina töötav abikaasa. Ega see kombinatsioon töökoha valikul otsustavaks saanud?

See ajas meid naerma küll, et niimoodi kokku sattus. Aga see ei olnud määrav. Samas oli see kindlasti üks soe märk, et olen Viljandisse teretulnud.

Ma ei ole kusagil mujal kui Viljandis kogenud, et inimesed astuvad juurde ja on rõõmsad selle üle, et ma siia tulen. Ja sellised inimesed, keda ma üldse ei tunne! Koolis võeti mind ka väga hästi vastu.

Kas teil kunstikooli juures midagi pea peale pöörata pole plaanis?

Ei. Töötavasse masinasse ei hakka kätt sisse toppima. Masinavärk toimib. Kindlasti on aga kohti, mida õlitada või kuhu mõni mutter lisada, et see veel paremini töötaks.

Ma ei tulnud kuhugi, kus oleks kriisiolukord. Eelmine direktor Kristjan Mändmaa on teinud ära väga suure töö. Minu roll on õigustada linna usku koolisse ja näidata, et me väärime kohta kesklinnas.

 

09. novembri ARTIKKEL SAKALAS: 

http://sakala.postimees.ee/3902339/direktori-toid-viljandisse-kaks-juhuslikku-pilti

 

11. novembri VILJANDI LINNATUND intervjuu Viljandi Kunstikooli direktoriga algab 21.30 min pärast:

 

m-haav

Margus Haav
reporter