Kunstikool kaotab juhi kivilinnale

14.juuli 2016

5612897t100h89f0

Viis aastat Viljandi kunstikooli juhtinud Kristjan Mändmaa asub ametisse Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaanina ning hakkab augusti keskpaigast arendama kunstiakadeemia disainiõpet.

See on kunstiakadeemia suurim ja mitmekesiseim teaduskond, kuhu kuuluvad näiteks tootedisaini, graafilise disaini, moedisaini, tekstiilidisaini, ehte-, naha- ja klaasikunsti ning keraamika eriala. Et amet saab põnev olema, selles Mändmaa ei kahtle.

Kristjan Mändmaa, kui kergelt otsus sündis?

Omal moel tuli pakkumine kunstiakadeemiasse kandideerida väga õigel ajal, mul hakkas Viljandi kunstikoolis parasjagu täituma viies tööaasta. Just viieaastast perioodi on üldiselt peetud koolijuhile parajaks, et jõuda midagi ära teha ning otsustada, kas jätkata või anda teatepulk edasi. Kunstikool oli selleks hetkeks justkui valmis saanud. Uuele ringile minek nõudnuks parajat eneseületust, et ei tekiks paigaltammumise tunnet ning kujuneks uus kvaliteet spiraali kõrgemal keerul.

Mõtisklesingi, kas edaspidi täielikult hoopis disaini- ja filmitööle pühenduda, kui avanes too kolmas võimalus. Väga ahvatlev, ent omade miinustega – amet Eesti kõige erutavamas kõrgkoolis, mis paraku asub kauges kõledas kivilinnas, eemal Viljandi õunapuuõitest ja ööbikulaulust. Nii et otsus sündis kaunis raskelt ja tahtis mitu kuud harjumist.

Teie ja Viljandi kunstikool olite koos enam-vähem viis aastat. Kuidas seda aega tagasi vaadates hindate?

Mul on elus töökohtadega väga-väga vedanud. Iga järgmine amet on olnud eelmisest seiklusrikkam ja arendavam. Nüüd saab seda taas nentida Viljandi kunstikooli kohta. Käisin seal tegelikult ju hoopis ise koolis ja õppisin tohutult, peamiselt seda, kuidas olla päälik.

Varem tegutsesin pigem vabakäiguspetsialisti ja projektijuhina, hea oli koos kolleegidega kiruda seda idiooti, kes direktorikabinetis istub ja millestki aru ei saa. Nüüd polnud viie aasta jooksul võimalik süüdistada kedagi teist peale iseenda. Tahes-tahtmata pidin õppima arvestama kollektiivi soovide ja vajadustega ning oma mõtteid nõndaviisi peale pressima, et töörõõm säiliks. Üks, mis kindel – ­ilma kunstikooli koge­museta poleks ma dekaaniameti peale julgenud mõeldagi.

Viie aasta eest ametisse astudes kinnitasite Sakalale antud intervjuus, et plaanis on kunstikool muuta sama hästi toimivaks ja õpilasrohkeks kui meie armastatud muusikakool. Kas õnnestus?

Nüüd kokkuvõtteid tehes võib tõesti rahule jääda. Õpilaste rohkuses me muusikakooliga veel ei võistle, aga sellel on kasvamiseks ka 70 aastat aega olnud. Kunstikool sai tänavu alles kümneseks. Samas viimase viie aasta jooksul on meie õpilaste arv kasvanud üle kahe korra: praegu on 150 õpilast, aga tuleval aastal loodetavasti juba 200.

Eestis ei leidu naljalt teist kunstikooli, kus lõputööna esitataks muusikavideo, fotoinstallatsioon või päriselt trükitud, rikkalikult illustreeritud ja uhkelt köidetud muinasjuturaamat. Raske uskudagi, et need on kõigest IX klassi õpilased. Neid lihtsalt on juhendanud väga hea hariduse ja avara silmaringiga oma ala professionaalid, keda kulturilinnas Viljandis imelisel kombel leidub. Oleme pidevalt proovinud hoida kunstikooli uute tuulte tõmbuses ning olla kursis sellega, mis laias maailmas sünnib.

Milline on kõige soojem mälestus kunstikoolist?

Neid on väga palju. Hästi on meeles iga-aastased oktoobrikuised kunstiööd, kui varaste hommikutundideni põriseb trumm, toimuvad vibuvõistlused, koopatants, känguruhüpped või õuduspiltide joonistamine. Või kui tööle tulles selgub, et õpilased on direktori toaukse maalingutega kaunistanud. Direktorina tunnen tõelist rõõmu sellest, et meie töötajatele pole vaja anda üksikasjalisi töökorraldusi – inimesed on nii hakkajad, et ka kõige keerulisema logistikaga ettevõtmised õnnestuvad justkui iseenesest.

Teie ametiaja lõppu jäi ka suur ning ammuplaanitud kolimine. Kas kunstikooli õpilaste jaoks on uus asukoht parem kui endine Männimäel?

Jah, 99,99 protsenti! Muide, kaks meie õpilast keeldus kuni lõpetamiseni tunnistamast, et uus maja on parem. Neile oli see sünge, läbitilkuva lae ja kõmisevate klassiruumidega endine kutsekooli hoone Männimäel aastate jooksul niivõrd armsaks saanud. Mis siin rääkidagi, oleme alates sügisest ideaalses asukohas!

Ning kas on plaanis sünnilinnast pealinna kogu perega kolida?

Mitte mingil juhul! Kes siis linnakassasse makse maksab? Rong käib kohe kodu lähedalt. Nädalalõpuks ikka alati Viljandisse tagasi!

Margus Haav, Sakala ajakirjanik
margus.haav(at)ajaleht.ee

Artikkel Sakalas: http://sakala.postimees.ee/3762621/kunstikool-kaotab-juhi-kivilinnale