Üks väga muhe Totoro

18.juuli 2016

kristjan

Foto: Kristi Markov

Viljandlastele on ta aga ehk eelkõige tuntud kunstikooli juhina. 

«Direktor Kristjanil on ägedad villased sussid – sah-sah. Ta on väga lahke ja lõbus. Tal on alati hea tuju. Temaga rääkides peab vaatama talle alt üles, sest ta on ikka väga pikk. Ta pakub alati kõigile küsimustele erinevaid lahendusi. Ta on Viljandi kunstikoolile kõige parem direktor. Pärast tema tulekut on kunstikool parem paik. Ta on parim direktor, keda ma oma elu jooksul olen kohanud.»

Nii arvavad Viljandi kunstikooli õpilased nüüdseks juba oma endisest direktorist Kristjan Mändmaast. Ei ole just palju koolijuhte, keda lapsed selliste sõnadega teele saadaksid.

«Väga muhe Totoro,» lisab veel üks õpilane ning võtab Mändmaa olemuse nende kolme sõnaga tabavalt kokku. Totoro nimelt on Jaapani animegeeniuse Hayao Miyazaki samanimelise filmi peategelane – suur sõbralik sell, keda armastavad nii lapsed kui täiskasvanud.

«Väga tore ülemus oli,» nendib kunstikooli õpetaja Reet Talimaa. «Tegus ja sõbralik suhtleja. Ning tal on võime inimesi ära kuulata.»

Kristjan Mändmaa juhtis sünnilinna Viljandi kunstikooli viis aastat. Peagi asub ta jälle tööle Tallinnas, Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaanina.

Mändmaa CV võtab enda alla seitse tihedat lehekülge. Tema kui graafilise disaineri kontos on viimastest aastatest näiteks raamatu «Mulgi rahvarõivad» kujundus (Eesti parim muuseumitrükis 2016), Ramo Tederi ehk Pastaca CD «Yaki-Läki» kujundus (Eesti parim albumikujundus 2014) ja Eesti advokatuuri juubelilogo (2013. aasta konkursi peapreemia).

Kunstiakadeemiaga on Mändmaa seotud olnud 25 aastat. 1991. aasta kevadel tegi ta sisseastumiseksamid graafikaosakonda ja lõpetamise järel sai oma esimese õpetajapraktika disainitunde andes. Alates 2003. aastast on ta õpetanud graafilise disaini osakonnas: algul dotsendi ametikohal, hiljem külalisõppejõuna.

«Ta pöörab su mõtlemise pea peale,» on tunnistanud kunstiakadeemias Mändmaa peetud loengutel käinud graafiline disainer Indrek Sirkel, kes nimetas oma kunagist õppejõudu ka üsna kompromissituks meheks.

«Mulle tundub, et tema jaoks võimatuid olukordi ei ole ning tal on julgust haakuda ka päris pööraste ideedega,» ütleb kirjanik Paavo Matsin. «Näiteks tegime kord mulle nimekaardid tavalistest palju suuremad. Sellised, nagu olid vanasti Venemaa aadlikel ja mida võib seniajani näha kuskil muuseumis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas tähtsad inimesed nendega hädas olid ja katsusid neid kuhugi mahutada. Ka lasime igale mu romaanile teha ikka viie-kuue värvi ja materjaliga kaanekujundusi.»

Kristjan Mändmaa firma Lepp & Nagel all välja antud Paavo Matsini romaan «Gogoli disko» sai kujunduse ja kirjastamise eest kultuurkapitali kirjanduspreemia ning ühtlasi Euroopa Liidu kirjanduspreemia.

Kirjastus Lepp & Nagel loodi aastal 2003 eesmärgiga tuua Eesti lugejateni Jaapani tuntud illustraatori ja lastekirjaniku Tarō Gomi  maailmakuulus «Suur sodimisraamat». Et eestikeelne väljaanne osutus väga populaarseks, kirjastatati sama raamat ka soome ja rootsi keeles. Viljakas koostöö Matsiniga algas viis aastat tagasi ja seni on kirjastatud kolm tema romaani.

«Vähestel kirjanikel on Eestis oma ametlik agent, nii nagu Kristjan Mändmaa mulle on olnud,» märgib Matsin. «Meie koostöö sai alguse sellest, et Kristjan kujundas ja andis välja paar minu raamatut. Tal on raamatukujundajana väga hea maitse ja palju kogemusi. Igal juhul mulle tundub ta olevat oluliselt avarama vaatega, kui on selles vallas siin tavaline.»

Matsin räägib, et kui nad olid Brüsselis Euroopa Liidu kirjanduspreemiat vastu võtmas, oli tal kogu aeg ees Kristjani kui agendi tehtud aina täienev päevakava, kus oli kellaaajaliselt kirjas, kuhu minna ja mida teha ning kellega peab kohtuma.

«Kristjan on ideede genereerimise kõrval ka päris hea organisaator ja juht,» tähendab Matsin. «Kunstiliselt andekate inimeste puhul olen ma tähele pannud teatavat keerukust ja pretensioonikust või ka halba suhtlemisoskust. Kristjanis seda ei ole ja see on haruldane.»

Matsin lisab, et ikka väga hea oli vaadata, kuidas Mändmaa Brüsselis igasuguste ministrite ja kultuurivolinikega semulikult juttu ajas ja neile «Gogoli disko» märke rinda riputas.

Kristjan Mändmaa on Viljandi linnavalitsuse kultuuri- ja haridusameti kauaaegse juhataja Katrin Mändmaa ja tuntud arhitekti Raivo Mändmaa viiest lapsest vanim. Kat­rin Mändmaa on rääkinud, et nende pere on eriline kas või selle poolest, et nende keskmine pikkus on 188 sentimeetrit ja keskmine jalanumber 43, seega vajavad nad rohkem kangast, nahka ja seepi, pikemaid voodeid ning kõrgemaid toole ja laudu.

«Kristjan on kogu aeg vastutusvõimeliselt käitunud. Ka siis, kui ta oli päris väike laps. Ja huumorimeel on talle kaasa antud,» lausub Katrin Mändmaa naerdes.

Emale, nagu ka teistele Kristjan Mändmaad paremini tundvatele inimestele, tundub, et tema ümber juhtub alati midagi. «Tal on selleks soodumus. Ja ta oskab heal ja halval vahet teha. Juba lapsepõlves arvas ta, et kõik raamatud tuleb läbi lugeda, ning üllatas mind sellega, et püüdis seda tõesti teha. Ta sai lasteaias loa olla üleval ja lugeda, sel ajal kui teised lõunauinakut tegid.»

Umbes üheksa-kümneaastasena rabas poeg ema sellega, et kattis gloobuse paberitükkidega ja proovis panna paika ajatelge: mis juhtus mujal maailmas siis, kui eestlased tulid koopast välja?

«Mul kukkus ikka suu lahti: see ei ole ju ometi võimalik! Kust ta küll selle peale tuli?» meenutab Katrin Mändmaa lustakalt. «Kristjanile on kogu aeg meeldinud süsteeme luua. Millise põhjalikkusega ta näitusi uuris! Oli see vahest piinarikas vanemate jaoks! Ja kui muuseumi läksid, tuli õhtusöök kaasa võtta.»

Paljudest küsimustest, mille ma Kristjan Mändmaale endale esitan, paistab talle kõige rohkem meeldivat «Mida praktilist annavad kunstitunnid noorele inimesele juurde?».

«Väga oluline küsimus!» kiidab ta ning tahab kõigile lastele ja eriti vanematele südamele panna, et kunsti peab õppima igaüks. «Viljandi kunstikoolis on see võimalik, sest meil ei ole sisseastumiskatseid, ei panda hindeid ja kellelegi ei öelda, et ta ei oska joonistada. Kõik on oodatud!»

Aga kuidas siis ikkagi ilma eksamiteta? Miks?

«Sest kunst, nagu ka muusika, arendab isiksuse harmooniliseks,» tuleb kohe vastus. «Kes ei taha olla ühekülgne jõmm, tegelgu kindlasti ka kunstiga. Maailmapilt avardub meeletult, silm ja käsi arenevad. Ja ega tänapäeval õpita kunsti üksnes selleks, et maalijaks saada. Kunstiharidust läheb vaja fotograafidel, filmitegijatel, arhitektidel, autodisaineritel, arvutimängude loojatel, moekunstnikel ja nii edasi ja nii edasi.»

Kristjan Mändmaa on veendunud, et kõige lahedamad ja tasuvamad ametid ongi kunstiga seotud. «Ka tavalisele inimesele on kunstiõppest palju kasu. Ta mõistab, kuidas hästi ja moekalt riietuda, kuidas oma maja värvida ja missugust tapeeti valida. Ta hindab head disaini, teatrit ja filmi. Elu on kohe palju võimalusterohkem ja elamisväärsem.»

Muide, Viljandi kunstikool sai tänavu alles kümneseks. Viimase viie aasta jooksul on selle õpilaste arv kasvanud üle kahe korra: praegu on neid 150.

Hoolimata uuest töökohast, pole Kristjan Mändmaal plaanis koos perega sünnilinnast pealinna kolida. «Mitte mingil juhul! Kes siis linnakassasse makse maksab? Rong käib kohe kodu lähedalt. Nädalalõpuks ikka alati Viljandisse tagasi!» lubas ta.

«Kristjan Mändmaa on Viljandile üks vajalikumaid inimesi just selles mõttes, et ta on võimeline kõigutama kohalikke kohati kivinenud ettekujutusi ja hierarhiad. Teda ei tohiks siit küll kuidagi minema lasta,» toonitab Paavo Matsin.

«Ta leiab alati öelda midagi head, isegi «koledate» tööde kohta. Ja usutavalt. Ta on super motivaator ja julgustaja. Filmib ja pildistab vaimustunult iga õpilase ettevõtmisi. Võtab igat väikest jõmpsikat nagu inimest.»

Need on taas väljavõtted kunstikooli õpilaste arvamustest, mida kogus Sakala keskuse ja Viljandi linnagalerii näituste kuraator-galerist Laineli Parrest, kes käib ka ise samas koolis noori harimas.

«Kristjan Mändmaal on tõesti suurepärane kompott omadustest, mis teevad temast vinge juhi ehk esimõtleja. Teist sellist ei kujuta ettegi. Väga õpetlik ja meeldiv kogemus,» sõnab Parrest ning jätkab: «Üks pisiasi veel, mis on mind kogu aeg imestama pannud: ta räägib nii ladusalt kirjult ja värviliselt emakeelt. Hästi palju lahedaid väljendeid ja omapärane sõnavara. Temalt võib näiteks tunnustada saada selle eest, et oled nii atsakas.»

Just atsakad lapsed suudavad praeguse olukorra kõige paremini, lühidalt ja konkreetselt kokku võtta.

«Ta ei vaata kellelegi ülevalt alla. PS! Palun ära lahku Viljandi kunstikoolist!» kirjutab üks kunstikooli õpilane.

 

Margus Haav, Sakala ajakirjanik margus.haav(at)ajaleht.ee

Artikkel Sakalas: http://sakala.postimees.ee/3765061/uks-vaga-muhe-totoro