Laineli Parrest – eestvedaja ja taganttõukaja

Laineli Parresti arvates on kõige tähtsam loovus. «See on loovuseharidus, mida me kunstikoolis anname,» sõnab ta ning lisab, et loovus ei ole tilulilu, vaid tõsine asi, kunstikoolile sobiv väljakutse ning sellega tuleb rohkem tegelema hakata.

«Majandus- ja haridusfoorume jälgides torkab silma, et kõigis neis peetakse loovust väga oluliseks. Miljonid tööandjad üle maailma ütlevad, et kõige tähtsam omadus on loovus. Kindlasti kuulub see kümne võtmekompetentsi hulka ükskõik mis loetelus, kui jutuks on tulevik või heaolu.»

Kui kultuuriakadeemia räägib loovmajandusest, siis huvikoolil on paslik rääkida loovharidusest. Mis see on, kuidas seda lastele anda ja mida sellega teha saab. «Vajadus loovuse järele on karjuv, aga kust seda võtta, kui näiteks tänaval kõndiv väikelaps märkab üllatuse ja avastamisrõõmuga üht kivi, aga kasvataja ütleb talle, et see on täiesti tavaline kivi, las see jääda pealegi, ega iga kivi pea ju kaasa võtma,» kõneleb Parrest.

Ta rõhutab, et automaatsest suhtumisest on tarvis välja tulla, sest iga laps on Eestis kulla väärtusega ning lapse loovust peab märkama ja laskma sel areneda. Kunstikool on tema arvates arenguhüppe lävel, kui domineerima hakkab loovharidus, mis innustab leiutavat loovust.

Parrest pakub, et tema enda mänguline suhtumine tuleneb viielapselises perekonnas ja 13-lapselises kokkuhoidvas suguvõsas kasvamisest. Tema oli lastest kõige vanem ja tal oli võimalik tohutul hulgal inimsuhtluse variante läbi katsetada. Jagada mängudes rolle: kes on Ivo Linna, kes kapten Grant, kes Constance või mileedi. «See on kindlasti mu praeguste tegemiste algallikas,» lausub ta naerdes.

Parrestile meeldib vigurdada ka sõnadega. Ta räägib, et järgmisel nädalal jõuab linnavalitsusse kunstikooli uus arengukava, milles on muu hulgas kirjas, et kunstikool on mõne aja pärast meie piirkonna loovuse oivakeskus. «See tähendab, et loovuse arenguks on oivalised tingimused,» selgitab ta ning lisab, et paljud uuema aja sõnad on toredad ja natuke aju kõditavad ning ka nende abil saab lasta loovusel lustida. «Kui on võimalik kasutada sõna, mis kõditab, siis jäävad asjad paremini meelde ja ehk saab selgemaks ka mõte, mis on sõnade taga.»

Viljandi avatud noortetoa juhataja Ege Enok on koos Laineli Parrestiga korraldanud noorsoo kunstiprojekte ning leiab, et see on olnud mõnus koos kulgemise aeg. Ühised ettevõtmised on viinud suure sõpruseni. «Oleme ühiselt juhendanud «Kunstikompoti» noori, kes on nüüd juba ise mentoriks järgmistele kunstihuvilistele noortele.»

Enok märgib, et Parrest tajub inimesi ja ruumi enda ümber erilisel moel. «Tänu sellele suudab ta kõigi jaoks olemise mugavaks teha, olgu parajasti töine koosolek, vestlus teetassi taga või vaikus ruumis. Tal on oskus inimestes ilu ja andeid märgata ning seda ütleb ta ka lahkelt välja. Vahel võib see tunduda ülevoolav, kui pole sellise tagasisidega harjunud.»

Eesti kunstikoolide liidu juhatuse esimees Kristel Kallau meenutab Laineli Parrestiga tutvumist kunstikoolidele tehtud koolitusel. «Esimene mulje oli väga inspireeriv: nagu oleks saabunud mingi muinasjuturaamatu tegelane, pintslid juustesse torgatud.»

Kallau leiab, et Parrestis on koos midagi haldjalikku, habrast, ja samas väga asjalikku, tarka ja jõulist. «Ta pole kunagi üleolev või patroneeriv, vaid alati avatud uuele infole, valmis õppima ja ennast täiendama. Mulle tundub, et tema elufilosoofia toetub lisaks raamatutarkusele sisemisele teadmisele, kuidas on õige.»

Nagu Kallau nendib, on tema kokkupuuted Parrestiga olnud pigem töist laadi. «Ka paljud meie sügavad jutuajamised on olnud seotud sellega, kuidas olla hea kolleeg või juht. Tänu «Kunstikompoti» festivalile olen saanud temaga rohkem suhelda ja tajuda tema mõju noortele inimestele. Tunnen, et Laineli on «minu inimene». Usun, et kui me asuksime geograafiliselt lähestikku, oleksime sõbrad, kes arutaks emana laste kasvatamise teemadel ning jagaks rõõme ja muresid. Kujutan meid ette istumas suvises koduaias, kohvitass näpus, arutamas kunsti või kultuuriga seotud teemadel.»

Kunstiakadeemia õppejõud, disainer Kristjan Mändmaa kuulis Laineli Parrestist 2017. aastal, kui oli ise Viljandi kunstikooli direktor. «Õpetaja Riina tuli jutuga, et oli ühe hääletaja tee äärest peale võtnud ning see oli olnud nii eriline ja huvitav inimene, et tuleb ta kohe meile õpetama kutsuda. Jutuks see tookord jäigi, sest kes neid juhuslikke hääletajaid ikka teab. Alles mõni aeg hiljem, kui tegime linnagaleriis õpilastööde näitust, leidsime sealt eest uue galeristi ja selgus, et tema see huvitav inimene oligi,» meenutab ta ning tunnistab, et Parrest ajas teda kadedaks oma vapruse ja vaba olekuga. «Kui sundimatult kukkus tal välja näituse avakõne suure rahvahulga ees ja kuis oskas ta tähelepanu pöörata olulistele nüanssidele kunstitööde juures! Siis muidugi võtsin õpetaja Riina soovitust hilinemisega kuulda ja Laineli sai kunstikooli õpetama meelitatud.»

Nagu Mändmaa nendib, selgus tagantjärele, et Parrestile ei meeldi matkata mitte üksnes pöidlaküüdiga mööda maanteid, vaid ka kõrbes ja paksus padrikus, üle jõgede ja järvede. «Ellujäämiskursuste veteranina ei kohuta teda palavus ega kõva pakane. Seal, kuhu ta satub, hakkab toimuma. Õpetajana pani ta lapsed kohe kõiksugu pööraseid asju tegema ja viis nad igal võimalusel õue seiklema. Hätta ei jää Laineli kunagi ja häid ideid jagub tal kuhjaga. Ükskord näiteks tahtis ta minna õpilastega parki puid maalima, aga kohale jõudes selgus, et puud olid kadunud – maha saetud ja ära viidud. Ei mingit kurvastamist! Hakati hoopis kände värvima ja tehti neist üheskoos uhke seiklusrada. Viljandi hansapäevade kunstiprogramm oma Kondase ees tänava kohale rippuma tõmmatud pesuga, üle Eesti kuulus kooliõpilaste «Kunstikompott» Lennukitehases … Igal pool on ta olnud eestvedaja ja taganttõukaja.»

Kondase keskuse direktori Mari Vallikivi tee ristus Laineli Parrestiga omaga, kui keskuses korraldati värske loomingu salongiõhtuid. «Laineli saabus koos kaaskonnaga, kaenlas puupakk, ühes käes kirves. Väikese hilinemisega nagu tavaliselt, kuid stiilselt. Laineli on inimene, kes oskab «ilmuda», ja see tundub olevat pigem kaasasündinud anne kui tema performance’i-kunstniku haridusest tulenev õpitud oskus,» kõneleb ta.

Vallikivi mainib ka seda, et Parrest on suurepärane lugude jutustaja. «Meil on selline tugevalt eneseirooniline keskikka jõudnud naisterahvaste rühmitis, kus tegeldakse vaimse tervise hoidmise küsimustega, loetakse raamatuid ja jutustatakse lugusid. Need tema värvikad esinemised, peaaegu alati mõningase liialdamisega räägitud, mõjuvad ülimalt teraapiliselt.»

Kristjan Mändmaa ütleb, et oli veidi üllatunud, kui Parrestil võttis nii kaua aega otsus kandideerida Viljandi kunstikooli direktoriks. «Minu meelest oli ta selleks juba ammu-ammu valmis, aga ikka ta kõhkles ja oli tagasihoidlik. Nüüd on muidugi näha, et ta sobib oma kohale suurepäraselt. Uhkeid ettevõtmisi ja üllatusi tuleb temalt kindlasti veel palju, selles pole kahtlust!»

Laineli Parrest ise leiab, et olemas on kolme sorti töökohti: hädaabitöökohad, mugavustöökohad ja eneseteostustöökohad. «Sellest olen siin kunstikoolis aru saanud ja tunnen, et see on praegu minu eneseteostuse töökoht.»

Enne emaks saamist töötas Parrest mitu aastat restauraatorina ning seegi aeg oli tema sõnul väga põnev ja arendav. Samas tähendas näiteks kolm aastat Kõpu mõisa restaureerimismeeskonnas töötamist, et sageli kraapis ta 14 tundi päevas peenikese skalpelliga kümmekonna värvikihi alt vanu maalinguid välja või jäljendas imepeene pintsliga lae puittahveldist. «See oli äge! Ei vahetaks seda millegi muu vastu. Aga see ei olnud eneseteostuse töö, see oli teistmoodi seiklus.»

Lapsed, noored ja loodus on valdkonnad, millesse Laineli Parrest tahab oma energiat panustada. «Muidugi, lapsed ja noored on ju ka osa loodusest,» ütleb ta naeruselt ning lisab tõsinedes: «Aga ainult see, et meil kasvavad terve hingega lapsed ja noored, saab inimühiskonda tervendada ja paremaks muuta.»