Vanamuusikapidu algab trummimürina saatel

13.juuli 2016

Vaatemänguliste sõude poolest tuntud Ichitaro musitseerib taiko-trummidel, mis on kahelt poolt kaetud loomanahkadega. Sobivaimaks peetakse kolme-nelja-aastaste mustade lehmade nahku.

Eesti publikule juba tuttav taiko-trummar Ichitaro Jaapanist annab täna õhtul Viljandi vanamuusika festivali avakontserdi. Ichitaro esitab enda loodud muusikat, mis on komponeeritud vanu eeskujusid järgides.
«Taiko-trummide alguslugu pärineb 2000 aasta tagant, see on väga iidne traditsioon ja muusika,» kinnitas festivali kunstiline juht Neeme Punder. «Taiko-traditsioon eeldab väga põhjalikku füüsilist ettevalmistamist. Trummid ise on ju eri mõõdus, mõni isegi väga suur, kaaludes lausa mitu tonni. Ka pulgad, millega mängitakse, on väga kogukad ja rasked ning esitatav muusika päris kauakestev. Mängija peab olema parajalt sitke ja vastupidav.»

Kunstide süntees

12.–17. juulini peetav Viljandi vanamuusika festival toob tavapäraselt publiku ette lisaks väliskülalistele ka kodumaiseid tippinterpreete. Festivali kuulsaim esineja on Taani klavessiinimängija Lars Ulrik Mortensen, kes dirigeerib seekord 35-liikmelist Euroopa Liidu barokkorkestrit.

Festivali kunstilise juhi Neeme Punderi sõnul on muusikasündmuse märksõnad kunstide süntees, noorte kunstnike loovus ja muidugi vaatemängulisus. Eriti hea meel on tal selle üle, et saab esitleda üht täismõõdus barokkorkestrit.

«Sellise orkestri visiit on haruldane, väga harv nähtus Eesti muusikamaastikul, mis tegelikult ju väga kirju ja küllastunud,» kinnitas Punder. «Orkestri kontsertmeister on Bojan Cicic ja plokkflöödisolist Jan Van Hoecke ning see koosneb Hispaania, Poola, Prantsuse, Saksamaa ja teiste maade mängijatest, ettekandele tulevad muusikalised stseenid G. Fr. Händeli-aegsest Londonist.»

Festivali kava on traditsiooniliselt mitmekesine, ulatudes barokk-kontsertidest Puccini ooperini välja. Punderi sõnul on alati taotletud mitmekesisust.

«Lõviosa festivali publikust moodustavad ju Viljandi inimesed ning soovime huvitavat vaheldust just neile mõeldes,» rääkis Punder. «Baroki ja vaatemänguliste kavade vahele jääb veel Hongkongis sündinud kontratenori Ka Bo Chani eestvedamisel esinev Intonacio, kelle kavas on renessansiajastu madrigalimuusika, ja Eesti tuntud orelikunstniku Ines Maidre kontsert Pauluse kirikus, Anatoli Grindenko viola da gamba muusika ja muudki. Muusikamaailm on uskumatult rikas, eriti kui läheneda sellele ajatelge pidi.»

Fantaasia ja lust

Traditsiooniks on ka see, et festivalil on ikka üritatud leida uusi paiku ja avastada vanu, nagu lennukitehas või Bonifatiuse gild.

«Paigad oleme valinud ka soovist juhtida linna tähelepanu mahajäetud hoonetele ja paikadele, nagu näiteks nüüdseks lammutatud uue leivatehase varemed varasemast ajast. Sel korral kannab seda ideed Pauluse kirik, mille katus nutab ja kisendab kordategemise järele,» rääkis Punder. «Põhilised esinemispaigad on ju Viljandis teada. Akustiline muusika seab siin omad piirid, saali kõla peab vastama esitatava muusika nõudmistele. Seega on need eeskätt kirikud. Mul on hea meel, et juba mõni aasta tagasi lisandus Viljandi esinemispaikadesse baptisti kirik, mis on väga hea akustikaga ja samuti väga külalislahke paik. Aga seda on ka pärimusmuusika ait, meie pikaajaline partner.»

Festival lõpeb noorte vanamuusikute projektlavastusega, mis seekord kannab nime «Elu madalal maal ehk Sekeldused vanas Veneetsias». Lavastuses osalevad noored vanamuusikud, näitlejad ja kunstnikud.

«Teksti ja tegevused panid kokku Viljandi vaba waldorfkooli IX klassi õpilased, keda juhendasid Liis Aedmaa ja Kiti Põld, libretot täiendas Aivar Trallmann ning etendusel kõlab ka Pierre Phalese muusika renessansiajastust.

«See on ehtne commedia dell’arte etendus, täis noorte inimeste fantaasiat ja esitamislusti,» lubas Punder. «Vanamuusika festivalidel kolme päeva jooksul sündinud etendustest kannab see juba 11. järjekorranumbrit.»

Koos noortega on laval noored maalikunstnikud Viljandi kunstikoolist Lemmi Pauli juhendamisel.

«Praegu ilmselt ei tea veel keegi täpselt, mis maal see on. Võimalik, et see on abstraktne kunst, aga kindlasti sünnib see maalikunstnike peades ja intuitsiooni kasutades etendust vaadates, jälgides ja seda õhustikku kinni püüdes,» rääkis Punder. «Idee noori kunstnikke kasutada sündis mõnes mõttes vastureaktsioonina videote kasutamislembuse kohta nüüdisaegsetes lavastustes. Oleme ses suhtes kõik veidi mürgitatud ja unustame, et oskame elada ka ilma igasugu elektrooniliste vidinateta.»

Margus Haav, Sakala ajakirjanik
margus.haav(at)ajaleht.ee

Artikkel Sakalas: http://sakala.postimees.ee/3761511/vanamuusikapidu-algab-trummimurina-saatel